Eile oli skin-rehab päev. Lisaks sain miskilt Bali herilaselt vms näkku nõleta. Mõnus sossu ja chubby oli mõnda aega. Õhtul hilja alustasime journeyt Ubudi autojuht Chandraga. Mõni magas terve tee ja mina kuulasin mussi. Meil oli hotell bookitud aga kohale jõudes polnud kedagi receptionis ja tubade uksed olid lahti. Miski veerand tundi karjusime appi ja koputasime erinevatele kohtadele kuni viimaks saabus kuskilt ei tea kust yx yliväsinud silmadega vana naine kes oli just ärganud ja ei saanud mitte muhvigi mitte millestki aru. Lõpuks juhatas meid lihtsalt tuppa ilma yhtegi dokumenti voi allkirja vms kysimata. Chill, Bali.
Täna oli värske ja mõnus ärgta. Nägin Ketsi yle pika aja hommikusöögilauas!! Too puhta balistunud omadega. Just saying. Muud ei kuulnud kui hea 3h massaaž ja reflektoloogia ja yogad ja warungid jnejne.
Siis tuli võttis Chandra meid peale ja kõigepealt läksime rice fieldsidele. Läksime jalutasime seal veidi ringi teades, et igal pool on maod. Samas maod pidi ainult siis olema kui on rotid. Ja rotid pidid ainult siis olema kui on riis. Ja riisiväljad. Et öeldi, et murtsemiseks pole põhjust. Loogish ju. Riisiväljad l vaatasime ringi ja ahhetasime. Hiljem ostsin ka veidi nänni.
Siis läksime veetemplisse. Balil täna kõigi kohalike jaoks tähtis päev, eriti noorte jaoks - teadmiste-, kunsti- ja kirjandusejumalanna Dewi Saraswati. Lugege guuglist!!! Mina lugesin, sain targemaks. Eriti pointless oleks siia midagi kopida. Samas, Kets ilmselt kirjutab kindlasti midagi lähemalt sellest.
Seetõttu oli seal ka väga palju rahvast. Kes kõik annetasid ja puhastusid ja targemaks said. Meie tegime selle kõik kaasa. Riietega vette/basseini. Sinna samma, kus samaaegselt ujusid meetrised kalad ja suplesid maod. Siis ootasid oma järge ja kui olid jõudnud pyha veejoa juurde - palvetasid, jõid ja lasid pyhal veel yle oma pea valguda. Mina isiklikult kandsid elus esimest korda ka sellikut - sarongi. Ilma selleta poleks mind sinna lubatud. Ikka esimene kord millalgi millegi jaoks. Kusjuures, uskuge või mitte - oli kuidagi eriline tunne kyll seal olla. Protseduurid tehtud ja läksime edasi kohalikku warungi sööma. Sõin balipärast Satay kana. Ja Bali ametlikku magustoitu. Nime enam ei mäleta.
Ja siis läksime waterfallile. Tuli mäest alla ronida ja märjad pyxid jalga panna ning vette karata. Elamus.
Mu blogitamise ind hakkab otsa saama kahjuks nyyd. Tagasiteel kuulasime muusikat ja ajasime juttu. Nyyd magama ja homme Gili Meno sarele, mida loetakse siinseks pärliks valgete liivarandade ja kristallselge veega. Muud seal pole, midagi ei toimu. Yxik paradiisisaar. Hiidkilpkonnadega pidi ainult ujuda saama ja rannaliival bungalows ööbida. Sõit kiirpaadiga pidi kestma tunnikest paar. 1 öö seal ja edasi ööbima saarele nimega Gili Air. Seal pidi tegevust rohkem olema ning samas ilu säilima. Peosaarele Gili Trawangan plaanis minna pole. Mõned tulevad siis tagasi ja mõni jääb kauemaks saartele.
Kôikvôimsus:
Pea pyhaks ja puhtaks:
Ilusti kôik koos vanni:
Annetused valmis:
Kleidiga:
Riisiväljad:
Meie hotell Ubudis:
Ainult hea tualett!!!!
Pysige kanalil!
No comments:
Post a Comment