KeTs: Mt. Batur

Esmaspäeva varahommikul pidin kell 2.00 olema hotellis pealekorjamiseks valmis, mis sest, et reaalselt saabus auto alles 2.45😊

Aga see ootamise ja autosõidu aeg osutus väga kasulikuks, kuna sain teha pika kokkuvõtte oma Ubudi nädalavahetusest, mida juba lugeda saite.

Nüüd aga ülevaade mäest.

Kuna mu jalg oli endiselt veidi tundlik, sellest Air'i jalgratta juhtumist, siis kahtlesin väga, kas hakkan mäkke ronima. Samas teadsin, et pean selle nii või naa ära tegema, kuna olin selle juba pähe võtnud - kindel reisi soov on matkata mägedes.

Mõeldud - tehtud. Pühapäeva hommikul broneerisin hotellis matka ja öösel istusingi juba autos, et Mt. Baturi poole vurada.

Auto peal oli lisaks minule 2 sakslast, 2 rootslast ja 2 hollandlast. Mäe veerele jõudnud, ootas meid ees ka 2 kohalikku giidi.

Saime taskulambid ja hakkasimegi pimeduses kõmpima.

Seda tippu vallutab igapäevaselt kuni 200 inimest. See rahvahulk jaotub aga mäele ühtlaselt ära, nii et ei saanud arugi, et peale meie grupi veel nii palju rahvast tippu pürgib.

Jõudsime üles veel suhteliselt pimedas, kella 6 paiku, päikesetõusuni oli veel 15 minutit. Samas saime juba aru, et täna seda kaunist tulekera tõusmas ei näe, kuna taevas oli pilvine. See ei morjendanud ei mind, ega reisikaaslasi. Emotsioone pakkus mägi ikka rohkesti.

 

Meie tiim:
Pildilt on puudu 1 giid(teeb pilti) ja 1 13-aastane kohalik poiss, kes kooli kõrvalt 3 korda nädalas tippu ronib, et matkajatele oma seljakotist vett ja karastusjooke müüa. 

See tõsiasi selgus peale pikka matkamist, vaatasime kogu grupiga, kas tõesti nii noor poiss on ka juba giidiks ja nii kooruski tagasihoidlikult välja tema lugu. 

Sellest poisist mul kahjuks pilti ei ole, küll aga jääb ta mulle meelde elu lõpuni, kuna tast lihtsalt õhkus piiritut headust ja soojust, lisaks vaprust ja lahkust😊 

Aga tagasi raja pildimaterjali juurde:

Veidi veel minna:

 

Jõudsimegi halli mattunud tuulisesse tippu - vägev!

 

Üleval tegime väikse eine ja hakkasimegi tagasi alla vantsima:

Udu ja pilvede vahelt laskudes, muutus ümbrus juba veidi valgemaks. Päevavalgusega olid ärganud ka ahvipärdikud, kes oma algatusel kohe fotosessiooniks õlale hüppasid või niisama poseerisid.

 

Ahviparadiisi läheduses saime giidilt ka väikse ülevaate Mt. Baturi vulkaani ajaloo kohta ja saime tunda maa seest tulevat aurusauna efektiga auru, millega pidi mõnedel mäekülgedel isegi munad keedetud saama😊

Seda me ise katsetama ei hakanud. Vantsisime ikka alla tagasi, ilma muutumist ja loodust nautides.

Meie teine giid:

 

Vot selline vahva matk ja sellised emotsioonid:

 

 Soovitan kõigile, kellele meeldib liigutada ja endale väikseid väljakutseid esitada!