KeTs: kenasti kodus

Pikka juttu ei tee - jõudsin ilusti koju eile, läksin otse salongi tööle.

Tundub, et sain õhtul 22 paiku magama minnes ja täna hommikul, kell 8 ärgates oma tavarütmi kätte. Esimene kodune jookski sai hommikul juba tehtud.

Esmaspäeval asun kontoris töökohustusi ümber sättima, kuna 9.-14.02 olen Rich'iga juba teisel pool maakera Atlanta messil. Vaatame kuidas sealt tulles tavaellu naasmine on😊

Kuigi ka USA-st naastes ei ole mahti kaua kodus olla 19.-22.02 juba Hollandisse komandeeringusse.

Tundub, et kogu 2017.aasta tuleb reisimise ja kontrastide aasta.

 

Balile tahan kindlasti tagasi, võib-olla juba selle aasta lõpus, võib-olla uue aasta alguses.

Mulle meeldib selle saare elurütm, inimesed, loodus ja see mõnus rahulikkuse tunne, mis on Balil kerge tekkima.

Hea koht aja maha võtmiseks, enesega tegelemiseks ja akude laadimiseks.

Uute seiklusteni!🌞🌴😊

KeTs: Mt. Batur

Esmaspäeva varahommikul pidin kell 2.00 olema hotellis pealekorjamiseks valmis, mis sest, et reaalselt saabus auto alles 2.45😊

Aga see ootamise ja autosõidu aeg osutus väga kasulikuks, kuna sain teha pika kokkuvõtte oma Ubudi nädalavahetusest, mida juba lugeda saite.

Nüüd aga ülevaade mäest.

Kuna mu jalg oli endiselt veidi tundlik, sellest Air'i jalgratta juhtumist, siis kahtlesin väga, kas hakkan mäkke ronima. Samas teadsin, et pean selle nii või naa ära tegema, kuna olin selle juba pähe võtnud - kindel reisi soov on matkata mägedes.

Mõeldud - tehtud. Pühapäeva hommikul broneerisin hotellis matka ja öösel istusingi juba autos, et Mt. Baturi poole vurada.

Auto peal oli lisaks minule 2 sakslast, 2 rootslast ja 2 hollandlast. Mäe veerele jõudnud, ootas meid ees ka 2 kohalikku giidi.

Saime taskulambid ja hakkasimegi pimeduses kõmpima.

Seda tippu vallutab igapäevaselt kuni 200 inimest. See rahvahulk jaotub aga mäele ühtlaselt ära, nii et ei saanud arugi, et peale meie grupi veel nii palju rahvast tippu pürgib.

Jõudsime üles veel suhteliselt pimedas, kella 6 paiku, päikesetõusuni oli veel 15 minutit. Samas saime juba aru, et täna seda kaunist tulekera tõusmas ei näe, kuna taevas oli pilvine. See ei morjendanud ei mind, ega reisikaaslasi. Emotsioone pakkus mägi ikka rohkesti.

 

Meie tiim:
Pildilt on puudu 1 giid(teeb pilti) ja 1 13-aastane kohalik poiss, kes kooli kõrvalt 3 korda nädalas tippu ronib, et matkajatele oma seljakotist vett ja karastusjooke müüa. 

See tõsiasi selgus peale pikka matkamist, vaatasime kogu grupiga, kas tõesti nii noor poiss on ka juba giidiks ja nii kooruski tagasihoidlikult välja tema lugu. 

Sellest poisist mul kahjuks pilti ei ole, küll aga jääb ta mulle meelde elu lõpuni, kuna tast lihtsalt õhkus piiritut headust ja soojust, lisaks vaprust ja lahkust😊 

Aga tagasi raja pildimaterjali juurde:

Veidi veel minna:

 

Jõudsimegi halli mattunud tuulisesse tippu - vägev!

 

Üleval tegime väikse eine ja hakkasimegi tagasi alla vantsima:

Udu ja pilvede vahelt laskudes, muutus ümbrus juba veidi valgemaks. Päevavalgusega olid ärganud ka ahvipärdikud, kes oma algatusel kohe fotosessiooniks õlale hüppasid või niisama poseerisid.

 

Ahviparadiisi läheduses saime giidilt ka väikse ülevaate Mt. Baturi vulkaani ajaloo kohta ja saime tunda maa seest tulevat aurusauna efektiga auru, millega pidi mõnedel mäekülgedel isegi munad keedetud saama😊

Seda me ise katsetama ei hakanud. Vantsisime ikka alla tagasi, ilma muutumist ja loodust nautides.

Meie teine giid:

 

Vot selline vahva matk ja sellised emotsioonid:

 

 Soovitan kõigile, kellele meeldib liigutada ja endale väikseid väljakutseid esitada!

KeTs: on ÖÖ Ubudis

Kell on hetkel 2.20 ja lõpetan oma nädalavahetuse armsaks saanud Ubudis Mt. Baturi päikesetõusu retkega.

Tagasi peaksin jõudma 10.00 paiku hommikul.  Saan teha viimase eine Dayu's ja minna viimast korda Putu juurde Starchild'i massaaži. Õhtuks sätin end taas Laura poole.

Mis ma siin Siis vahepeal teinud olen?

Reede õhtul õnnestus lõpuks pääseda ekstaatilise tantsu üritusele yoga barn'is. Sel korral olime taanlasest sõbra Jacobiga juba 2 tundi varem kohal ja leidsime eest tuttava Tiidu, nii et asusime 3-kesi olukorda jälgima, et ikka esimeste seas pileti järjekorda võtta. Pileteid hakatakse müüma 1 tund enne üritust ja tõepoolest tekib järts juba tund enne piletimüügi algust. Nagu näha, sel korral läks meil käepaelade hankimine korda😊

Peol oli vähemalt 100 inimest ja DJ oli muusikalisti ülesehitanud selliselt, et ka kõige tuimem eestlane oleks ilma julgustusnapsuta end ühel hetkel vabalt tantsimas leidnud.

Pean tunnistama, et endalgi oli alguses veider end vabaks lasta😄 Aga lõpuks tabas selline mõnus põhikooli disko nostalgia.

 

Peale päevaseid mereseiklusi ja tantsupidu olin läbi nagu (kadunud) Läti raha, nii et tegime Jacobiga kiire ōhtueine Atman Kafe's, peale mida suikusin sekundi pealt unne ja magasin mõnuga pikalt - kella 8ni hommikul😄

Ilmselt oli oma osa magusa une tagamisel ka see, et võtsin selleks nädalavahetuseks endale veidi luksuslikuma toa Sandat Bali hotellis. 

Laupäeva hommikut alustasin väikse jalutuskäiguga, mille käigus leidsin ka kauaotsitud postkontori, et mõned postkaardid Eesti poole teele panna. Loodan, et jõuavad kunagi kohale ka.

Hommikusöögiks olime taas Jacobiga kohtumise kokku leppinud minu Ubudi kodu lähimas-parimas söögikohas Dayu's warungis, et kohe peale seda rolleriga Ubudi ümbrust avastama minna. 

Alustasin hommikut musta riisijahu pannkookide ja jumaliku maapähklivõi smuuti kausiga.

 

 

Enne kui Sandat Balist 50000 ruupia eest rolleri rentisime, külastasin taas Papat, kes mu nõrgad kehaosad oma tehnikaga jälle tugevamaks muutis. Seda tuli muidugi ka selfie'ga tähistada😄

 

Kuna mina pole veel ise rollerit juhtinud, siis oli selge, et selle ülesande saab endale Jacob.

 

Uus Taani sõber on tore kaaslane. Vestlusteemasid jagub seinast seina: meie kodukohad, pere, reisid lisaks on Jacob mind viinud kurssi geide Tinder - Grindr'i ja selle eluoluga ning Eurovisiooni helgemate hetkedega läbi aastakümnete 😊

Usun, et olen ise ka suhteliselt väljakannatatav tripikaaslane, kuna olin valmis Tirta Empul veetemplit juba kolmandat korda külastama😄

Sel korral sain sealt boonuseks vahvaid kaadreid:

Veetempel külastatud, toksisin google'isse sisse waterfall ja võtsime suuna Tukad Cempung'i poole. See oli imeline koht.

 

 

Kuna olime Ubudist 1,5 tunnise sõidu kaugusele, hakkasimegi vaikselt kodu poole tagasi liikuma. Ilusaid kohti ja toredaid inimesi jätkus sellele retkele.

 

Ubudisse jõudes otsisime üles Dragonfly külakese, milleni viivad vaid kitsad, pigem ratastele ja jalakäijatele mõeldud rajad. Sealne õhkkond on mõnusalt vaikne ja maalähedane ja söök lõunatamiseks imemaitsev.

Uudistasime veidi Dragonfly kaunist aeda ning oligi aeg sammud eelnevalt broneeritud massaaži seada. See 90 minutit lõõgastust oli peale väsitavat, ent põnevat päeva, puhas luksus.

Ja oligi jälle päev õhtus.

Pühapäeva hommik algas samuti tavapärase jalutuskäiguga. Seejärel hommikusöök ja tunnike päikesevanni hotelli bassu ääres. Kella 12-ks seadsin sammud Taksu joogakeskusesse, kuna 2 päevane paus ajas kohe tundi😊

Premeerisin end hiljem 3-e tervisliku maiusega, mis on samuti mu igapäeva osaks saanud😝

Pühapäev jätkus lõuna ja massaažiga.

 

Ja peale 90 minutit mudimist väike jalutuskäik ja jälle sööma😄 Grande finale õhtusöök Ubudi Kismetis. Maitsev sööööök jälle😜

 

With love from Ubud, 

KeTs